- Hollandi tehnoloogia eripärad
- Meetodi eelised ja puudused
- Sobivad sordid
- Kartulikasvatuse tehnoloogia
- Ettevalmistustöö
- Parima saidi valimine
- Pinnase ja peenarde ettevalmistamine
- Istutusmaterjali ettevalmistamine
- Istutustööde ajastus
- Samm-sammult maandumisjuhised
- Hooldus- ja koristusmeetodid
- Aednike arvustused Hollandi meetodi kohta
Hollandi meetodil lauakartuli kasvatamine võimaldab minimaalse hooldusega suurt saaki. Erinevalt traditsioonilisest meetodist nõuab Hollandi meetod soodsate tingimuste loomist mugulate ja juurte kasvuks, mille tulemuseks on rikkalik mugulasaak. Algselt kasutasid seda meetodit professionaalsed põllumehed, kuid järk-järgult võtsid selle oma maatükkidel kasutusele ka tavalised aednikud.
Hollandi tehnoloogia eripärad
Hollandi kartulikasvatuse eripäraks on see, et istutamine ei toimu traditsioonilistesse peenardesse või aukudesse. Need asendatakse pikkade ridadega (vagudega), kuhu istutatakse seemnemugulad. Kõrgete küngaste moodustamine tagab hea hapnikuvarustuse ja kaitseb juuri mädanemise eest. Kartulid istutatakse harjadele otsese päikesevalguse kätte.
Hollandi meetodi kasutamisel ei ole iseseisvad toimingud lubatud; igal sammul peab olema kindel järjestus ja see tuleb õigeaegselt lõpule viia. Nõuete ja soovituste järgimisel saate igast sajast ruutmeetrist koristada umbes 300 kg kvaliteetseid mugulaid.
Meetodi eelised ja puudused
Hollandi kartulikasvatustehnoloogial on järgmised eelised:
- Keskmise varajase sordi kasvatamisel on võimalik kiiresti saak saada;
- iga põõsas moodustab maksimaalse intensiivsusega mugulaid;
- kartulid kasvavad korrapärase kujuga ja neil on kõrged kaubanduslikud omadused;
- Köögivilja maitse säilitamise ajal ei muutu.

Lisaks positiivsetele külgedele on Hollandi istutusmeetodil ka puudusi, mida aednikud, kes soovivad seda oma kruntidel proovida, peaksid kindlasti arvestama:
- Suurepärase kartulisaagi koristamiseks peate palju pingutama, sealhulgas tegema ettevalmistustöid proovitükil;
- Väikesel alal on külvikorra nõudeid keeruline täita;
- ruumi kokkuhoiu tõttu tihedad istutused vähendavad meetodi rakendamise tõhusust;
- Kasvatamiseks on vaja eliitkartuli sorte;
- Suveelanikel ei ole alati võimalust täpselt järgida kõigi vajalike manipulatsioonide ajastust.

Sobivad sordid
Selle meetodi abil kasvatamiseks on kõige parem valida esimese või teise põlvkonna eliit-Hollandi kartulisordid. Neid sorte iseloomustab ideaalne mugulakuju, kõrge saagikus ja hea haiguskindlus. Soovitatavad on järgmised sordid:
- Kondor;
- Sante;
- Eelnev;
- Rooma;
- Punane Scarlett;
- Kleopatra;
- Eba;
- Mona Lisa.

Kartulikasvatuse tehnoloogia
Hollandi kartulikasvatustehnoloogia nõuab kõigi vajalike toimingute järjestuse ja ajastuse täpset järgimist.Kõrvalekalded neist on vastuvõetamatud.
Ettevalmistustöö
Hollandi meetodil kartulite kasvatamisel on edu saavutamiseks väga oluline ettevalmistus.
Peate valima hea asukoha, korralikult pinnase ette valmistama ja varuma kvaliteetse seemnematerjaliga.
Parima saidi valimine
Peenar tuleks asetada tasasele pinnale. Sellel ei tohiks olla kallakuid. Valitud koht ei tohiks asuda madalal alal, kuna vihma- ja sulavesi kogunevad sellistesse kohtadesse. Kartulitaimed peaksid olema kogu päeva päikesevalguse käes. Peenrad peaksid olema kaitstud tuulte eest, mis võivad pinnase kiiresti kuivatada.

On soovitav, et mullas oleks hea niiskuse ja õhu läbilaskvus ning piisav toitainete sisaldus. Ööviljakultuuride, eriti kartulite parimateks eelkäijateks peetakse teravilja, herneid ja ube.
Pinnase ja peenarde ettevalmistamine
Hollandi meetodil istutamiseks mõeldud kartulipeenrad valmistatakse ette. Need märgistatakse ja kaevatakse 25 cm sügavusele, lisades samaaegselt orgaanilisi väetisi, superfosfaati ja kaaliumsulfaati. Seda tööd tehakse sügisel, et väetised saaksid talve jooksul lahustuda ja mulda toitainetega rikastada. Kevadel lisatakse ainult karbamiidi ja maatükki haritakse mullafreesiga. Kui aiamaa on väike, piisab mulla kobestamiseks hanguga 15 cm sügavusele.

Istutusmaterjali ettevalmistamine
Hollandi meetodil kartulite istutamine hõlmab umbes 4 cm läbimõõduga ja 55–60 g kaaluvate mugulate valimist. Väikeste seemikute kasutamine annab nõrgad võrsed.
Igal kartulil peab olema vähemalt 5 silma.
Kuu aega enne eeldatavat istutamist tuleks seemikud idandada. Seda tehakse pimedas ruumis, kus temperatuur hoitakse vahemikus +15 kuni +17 °C. Laota põrandale riie või ajaleht ja vala kartulid sellele ühe kihina. Kui võrsed on 7 mm pikkused, saab need peenrasse ümber istutada. Mehaaniliseks istutamiseks ei tohiks võrsete pikkus ületada 1-2 cm, vastasel juhul murduvad nad lihtsalt ära. Suvilas saab selliseid mugulaid probleemideta käsitsi istutada.

Istutustööde ajastus
Liiga vara istutamine võib korduvate kevadkülmade tõttu seemikuid kahjustada. Mugulate istutamise ajaks peaks muld olema soojenenud 8–10 °C-ni. S. Varem lootsid aiapidajad võilille ja toominga õitsemise algusele ning võtsid peotäie mulda, pigistasid selle kokku ja viskasid maha. Kui tükk murenes, oli aeg istutada. Tänapäeva aiapidajad eelistavad kasutada kuu- ja külvikalendreid. Parasvöötmes istutatakse kartulid tavaliselt mai alguses.
Samm-sammult maandumisjuhised
Oluline on märkida, et Hollandi meetodil kartuli kasvatamisel istutatakse ruutmeetri kohta ainult 6-8 mugulat. Need istutatakse 12-15 cm sügavusele ja pärast seemikute ilmumist muldatakse mitu korda. Selle tulemuseks on sama istutussügavus kui traditsioonilise meetodi puhul. Reavahe on 0,75 m ja külgnevate taimede vahel 0,3 m. Protsess on järgmine:
- Kaevake vajaliku sügavusega auk.
- Lisage mädanenud sõnnikut või kvaliteetset huumust ning võimalusel puutuhka ja munakoori.
- Mugulad laotatakse võrsed ülespoole ja kaetakse mullaga.

Hooldus- ja koristusmeetodid
Kui kartuliseemikud on tärganud, tehakse esimene muldamine, tõstes harjad 12 cm kõrgusele ja 35 cm laiusele. Kõik umbrohud tuleks eelnevalt eemaldada. Kuu aega hiljem kobestatakse muld, eemaldatakse kõik umbrohud uuesti ja tehakse teine muldamine.
Seekord tõstetakse rullide kõrgus 30 cm-ni ja nende laius aluses peaks olema 75 cm.
Kartulite ülesmäge ajamine pole enam vajalik. Umbrohtu tõrjutakse herbitsiididega (näiteks Centurion või Lazurit). Kastmine peaks toimuma mitte rohkem kui kolm korda kasvuperioodi jooksul. Esimene kastmine tuleks teha enne õitsemist, seejärel 10 päeva pärast õitsemist ja kolmas kord pärast õitsemist, kui hakkavad moodustuma uued mugulad. Ideaalis hõlmab Hollandi tehnoloogia tilguti niisutamise korraldamist.

Saagikoristus algab pärast seda, kui pealsed kolletuvad ja hakkavad kuivama. 10–15 päeva pärast eemaldatakse pealsed, jättes alles ainult kännud, ja mugulatel lastakse küpseda. Kasutada saab mehaanilist koristamist. Väikesel aialapil tehakse kõik käsitsi.
Aednike arvustused Hollandi meetodi kohta
Mõned aednikud on ise kogenud Hollandi kartulikasvatusmeetodi eeliseid ja puudusi ning on valmis oma tagasisidet ja muljeid jagama.
Marina Iljinitšna, kogenud aednik: "Mu poeg rääkis mulle Hollandi kartulikasvatusmeetodist. Pärast kirjanduse lugemist otsustasin seda oma väikeses aias proovida, valides katse jaoks sordi." Punane Scarlett"Saak oli suurepärane, aga see oli palju tööd ja materjalikulud ületasid tavapäraseid kulutusi. See meetod võib olla kasumlik suurtele taludele, aga tavalistele pensionäridele see ei sobi."
Andrei Sergejevitš, aednik: "Pärast kiidusõnu Hollandi kartulikasvatusmeetodi kohta lugedes otsustasin selle oma maalapil rakendada. Katsetasin sorti 'Mona Lisa'. Võib-olla mängisid rolli minu kogemuste puudumine ja vead, aga saak oli tavapärane. Kulu ja vaev osutusid seda väärt; tulevikus kasvatan kodumaiseid kartulisorte traditsioonilisel meetodil."
Viktor Valentinovitš, põllumees: "Ma kasvatan kartuleid tööstuslikus mahus. Hollandi meetod on mugav, sest see võimaldab lihtsat taimede hooldamist ja igasugust harimist, isegi mehaanilist. Lai reavahe võimaldab ka mehhaniseeritud koristamist. Sordid annavad häid tulemusi ja ka nende turustuskvaliteet on tipptasemel. Tulevikus plaanin kartuleid kasvatada ainult Hollandi meetodil."











